Käesolevast hooajast on Eesti Hoki tegemas tihedat ja igapäevast koostööd Maarja Kirtsiga.

Uuel hooajal aitab Maarja Eesti Hokit valdavalt kommunikatsiooni ja turunduse poole pealt, et asjakohe info liiguks kiiresti ja õigeaegselt. Palusime Maarjal endast lähemalt kirjutada:

Maarja, Tallinnast. Spordiga on aga seos alati tihe olnud, mu isa oli käsipallur ja treener, vend korvpallur, ema väidetavalt tõukas nii kuuli kui tantsis balletti. Tuleb tunnistada, et spordi osas olen mina üsna püsimatu olnud, kavva on mahtunud nii korvpall, ujumine, iluvõimlemine ja erinevat akrobaatikat, sutsu peotantsu. Hariduselt ajaloolane ja suhtekorraldaja, juura mahtus samuti kavasse. Olen olnud copy writer käsitööna valmivate küünalde brändile HIIL ning teinud kommunikatsiooni rahvusvahelisele, mitu aastat Eestis toimunud, postifitnessi projektile Tallinn Pole Camp. Inimesi värvin ma ka, see võtab väikese osa vabast ajast siiani. Seitsmendat aastat töötan avalike suhete juhina asutuses, mis haldab Eesti rahvusdomeeni .ee. Seega rahvuslik Eesti Hoki tundub päris õige jätk. Hunt kriimsilm ja tema 7 ametit

Milline on sinu seos hokiga olnud seni ja kuidas on see täna?

Minu esimesed uisud olid vennale väikseks jäänud Soome peretuttavatelt saadud hokiuisud :)! Minu seos hokiga on olnud mu vend, kes harrastajana juba aastaid mänginud ja alaliidus tegev on. Perekondlike sündmuste taustamuusikaks on olnud ilmselt kõik võimalikud mängud, mis kuskil ülekandes näha. Eelmise hooaja lõpus küsiti, kas ma oleks nõus meistriliiga võistlustel mängijatega intervjuusid tegema ja nii ma siis pea ees tulle hüppasin. Ja nii ma siis ühe jalaga hokisse sattusin. Ja täna? Täna olen kahe jalaga kohal, õpin iga päev! Ja iga päev on aina põnevam.

Millega meeldib sulle tegeleda? Mis on see, mis paneb sul silmad põlema?

Põleb siis, kui teed midagi südamega. Pidi meie põlvkonna tunnus olema! Mu töö on võimaldanud palju reisida, see paneb kindlasti silmad põlema. Nagu ma enne mainisin, siis ma värvin inimesi, see on minu hobitöö. Ka kutsetunnistus on olemas. Kontoritööle vahelduseks midagi kunstiliselt loovamat, mida on täpselt nii palju või vähe, et koguaeg kibeled pintslit haarama. Kui aega üle jääb, siis olen isehakanud sisekujundaja, värvin seinu, restaureerin mööblit. Sisustusajakirjadest võiks ma ilmselt laua ehitada. Ja, mulle külla tulles võib avastada, et külmkapp on eelmisest korrast kolinud teise nurka.

Mida kõige enam uuelt hooajalt ootad ja loodad?

Ees ootab nii palju, et ma vist ei hoomagi seda kõike. Veel. Aga ma ootan palju uut ja põnevat, kõike, mis lõhnab väljakutse järgi nii mulle kui #eestihoki-le. Seda, et #eestihoki paneks täistuuridel edasi, et me korraldaks sellised maailmameistrivõistlused, et uhke oleks endal, pealtvaatajatel ja mängijatel.

Kuhu näed Eesti hokit arenemas?

Eks kõigil spordialadel on omad tõusud ja mõõnad, aga kui vaadata ajalukku, siis on jäämängude traditsioon Eestis kestnud esimese vabariigi aegadest. Hoki on väga kiire mäng, väga põnev mäng jälgida, ja seda isegi neil, kes ehk selles nii sügavuti sees pole. Ma ei saagi öelda midagi muud kui seda, et sel on potentsiaali muutuda kõvasti populaarsemaks spordialaks kui ta ehk hetkel on. Ja kui huumoriga lõpetada, siis meie aina lumevaesematel ja +7 kraadistel talvedel saab jäähallis nautida ja teha tõsist talvesporti!