Valentin Sidlovski alustas sportimisteed Narva Tennise-Hoki Klubis ning jätkas hiljem tegevust Narva Kreenholmi Manufaktuuri kehakultuurikollektiivis. Ta tegeles edukalt mitme spordialaga, sealhulgas uisutamise, ujumise, kergejõustiku, poksi, tõstmise, suusatamise, jääpalli, jalgpalli ja jäähokiga. Nooruses olid tema meelisaladeks kergejõustik ja suusatamine, hiljem keskendus ta peamiselt jalgpallile ja jäähokile.
Kergejõustikus võitis Sidlovski medaleid nii Narva linna kui ka vabariiklike tööstusettevõtete spartakiaadidelt. Suusatamises kuulus ta aastatel 1945–1956 spordiühing Kalevi koondisse, tuli ühingu meistriks ning võitis Eesti meistrivõistlustelt pronksmedali. Tema parimaks saavutuseks Nõukogude Liidu meistrivõistlustel jäi 1951. aastal Zlatoustis saavutatud 36. koht 30 km distantsil 260 võistleja konkurentsis.
Hiljem pühendus Sidlovski peamiselt jalgpallile ja jäähokile nii mängija kui ka treenerina. Jalgpalli mängis ta 20 aastat Kreenholmi meeskonna ridades ning aastatel 1951–1954 Tallinna Kalevi koosseisus NSV Liidu B-grupi meistrivõistlustel. Samuti kuulus ta seitsmel korral Eesti koondmeeskonda. Eesti meistrivõistlustel võitis ta Kreenholmi meeskonnaga kuus medalit ning tuli 1963. aastal karikavõitjaks.
Jääpalli ja jäähokiga alustas Sidlovski 1950. aastate alguses. Ka neil aladel saatis teda edu – 1953. aastal võitis ta jääpallis hõbemedali ning 1967. aastal tuli Kreenholmi koosseisus Eesti meistriks jäähokis.
Oma suurima kutsumuse leidis Sidlovski siiski treeneritöös Narva Kreenholmi Spordikoolis. Tema õpilaste seas oli arvukalt Eesti noortemeistreid, kellest paljud jõudsid hiljem ka Eesti täiskasvanute meistritiitliteni. Jäähokis kasvas tema käe all üles 29 Eesti meistrit, neist 16 mängisid hiljem Narva Kreenholmi meeskonnas NSV Liidu B-grupi meistrivõistlustel.
Vabariikliku kategooria kohtunikuna teenindas Sidlovski nii jalgpalli kui ka jäähoki Eesti meistrivõistluste kohtumisi. Tema õpilane Aleksandr Pavlovski, IIHF-i rahvusvahelise kategooria kohtunik, kuulus aastaid Nõukogude Liidu kümne parima joonekohtuniku hulka ning tegutses hiljem nii juunioride kui ka täiskasvanute maailmameistrivõistlustel. Endistest õpilastest pühendusid treeneritööle ka Nikolai Stolfat, Jevgeni Panov ja Aleksandr Kolpakov.
